Optiline kunst ja Kineetiline kunst Ardo Kaurit
Created by speedfreak74 on 01/01/2010
Last updated: 07/01/10 at 00:48
Optiline kunst ja Kineetiline kunst has no followers yet. Be the first one to follow.
Hollandi kunstniku Theo Jansen kineetiline skulptuuur
Aastad 1965-1968 olid kineetilise kunsti ja G.R.A.V.-i kõrgajaks. Julio Le Parc sai tolle aja kõrgeima autasu – Venezia biennaali auhinna. Reaktsioonina sellele, et auhind määrati ainult ühele, lagunes rühmitus 1968 aastal. Kineetilist kunsti saatis Euroopas ja USA-s suur edu, kogu maailmas rajati kineetilise kunsti loomise ja levitamise keskusi.
See näitus vallandas suure optilise kunsti buumi ning paljud kunstnikud said omale ideesid kunsti ka edasi arendada
Termin toodi välja ajakirja Time oktoobri väljaandes aastal 1964. Toodi välja Victor Vasarely töö Zebra(1938), mida loetakse optilise kunsti esimeseks teoseks.
Tegemist on kineetilise kunsti teosega, kus lisaks liikuvusele on lisatud ka valguse mäng. Nicolas Schöffer oli Ungaris sündinud Prantsuse kunstnik. Teda loetakse küberneetilise kunsti isaks.
Füüsilise liikumise tõi skulptuuri ameeriklane Alexander Calder. Kineetilise kunsti teosed esitavad reaalset liikumist, mille energiallikaks võib olla näiteks elektrimootor, magnet või ka näiteks tuul või voolav vesi. Aastal 1960 rajasid kuus kunstnikku, Horacio Garcia-Rossi, Julio Le Parc, François Morellet, Francisco Sobrino, Joël Stein ja Jean-Pierre Yvaral, Visuaalse Kunsti Uurimise Rühma ehk G.R.A.V.-i (Groupe de recherce d’art visuel). Ühes manifestis tegid nad ettepaneku kaotada “kunstiteose” kategooria ning viia kunst välja tänavale nagu tarbekaup. Nad hakkasid valmistama kunstiteoseid mitmes eksemplaris, mida nimetatakse “mitmikuteks”, sest neil puudub originaal. Denise René Pariisi galeriil on kineetilises kunstis ja G.R.A.V.-i ühtsuse hoidmisel peatähtis roll. Galerii korraldas aastal 1965 kaks näitust, ühe Pariisis, pealkirjaga “Liikumine”, ja teise New Yorki Moodsa Kunsti Muuseumis, pealkirjaga “Vastuvõtlik silm”. Mõlemad näitused olid väga menukad. 10. aprillil 1966 korraldas G.R.A.V “päeva tänaval”.
Kunstisuund keskendub peamiselt optiliste efektide loomisele. Lihtsate geomeetriliste kujundite ja värvi- või valguskontrastide abil püütakse edasi anda ruumilist muljet või liikumist. Pildid võivad olla hüpnotiseeriva mõjuga, tekitavad segadust. Opkunsti tähtsaim esindaja ja n-ö kunstisuuna isa on Victor Vasarely. Teised tuntud esindajad on näiteks J. Le Parci, Bridget Riley ja J. R. Soto. Kunstnikud kasutasid erinevaid värve, jooni ning kujundeid, et petta inimese silmi ning tekitada illusioone. Paljud kunstnikud ning ka mõned rohkem väärt olevad teosed olid tehtud vaid must-valgete joontega.
Bridget Louise Riley on Inglise kunstnik, keda loetakse üheks tähtsaimaks Optilise kunsti viljelejaks. Tema töödes on palju geomeetrilisi objekte, mille väga tihe kooslus muudab seisval pildil oleva vaatajale liikuvaks. Tema pildid tekitavad peapööritust ning tekitavad segadust. Riley tööd oli esindatud Op kunsti jaoks väga tähtsal näitused The Responsive Eye 1965 aastal New Yorkis.
Jean Tinguely oli kuulus Šveitsi kunstnik ning skulptor. Enim kuulsust on talle toonud tema kineetilise kunsti teosed. Tema kõige kuulsam teos oli "Homage to New York" 1960. See oli spetsiaalselt üheks showks valmistatud. "Etendus" kestis kokku 27 minutit, mille lõpuks teos hävitas iseenda. Tinguely lubas vaatajail teose jäänuseid koju kaasa võtta. See teos sümboliseeris linna võimet taassünniks, et linn areneb väikestest tühistest tükikestest üheks suureks ja võimsaks tervikuks.
Pariisis tehti valmis Marcel Duchampi poolt väidetav kineetilise kunsti esimene teos. See kujutas endast jalgratta ratast kinnitatuna puust tabureti otsa.
Victor Vasarely’d võib õigustatult lugeda kõigi aegade kuulsaimaks ungari kunstnikuks. Pärast II Maailmasõda hakkas looma kineetilist kunsti. Kunstniku otsingud liikumise jäädvustamiseks abtraktsete kujundite abil viisid avastusteni, tänu milledele on Vasarely läinud maailma kunstiajalukku op-kunsti rajajana.
Alexander Calder oli Ameerika skulptor ja kunstnik. Enim kuulsust on saanud ta aga mobiili leiutamisega, mis kujutab endast trosside otsas rippuvaid kehi, mis on omavahel tasakaalus. Selle tasakaalu segamine paneb need kehad liikuma. Calder tõi selle kineetilise kunsti uudse teose välja aastal 1931. Praegusel ajal võib sarnaseid asju leida ka väljaspoolt kunstinäitusi, tehnoloogiat on kasutatud ka tarbeesemete disainimisel. Näiteks laste rippuvad kõlisevad mänguasjad. Lisaks nendele tegeles Calder ka litograafiaga. Tegi maale, mänguasju, tapeete ja ka väärtesemeid.
Update Sources